E-makimono

E-makimono (jaapani keeles 絵巻物 'pildirull'; ka emaki 絵巻 või makimono) on Jaapani maalikunstis illustreeritud narratiivne pildirull.

E-makimono formaat hakkas levima Nara ajastul (710–784 pKr) ning püsis kuni Edo ajastuni (1603–1867) ühe levinuima maalikunsti vormina.

Jaapani maalikunst oli eriti algusaegadel tugevate hiina mõjutustega ning peamiselt budistliku sisuga, kuna templid olid peamised kohad, kus kunstiga tegeleti. Ka e-makimonod põhinesid hiina prototüübil. Üks kuulsamaid e-makimonosid on 12. sajandi algusest pärinev "Genji monogatari" illustreeritud versioon.

E-makimono maaliti tavaliselt mitmele paberilehele, harvemini ka siidile, mis üksteisega horisontaalselt üheks pikaks pildirulliks liideti. Illustratsioonis toimus liikumine paremalt vasakule, vastavalt sellele, kuidas pildirulli lahti rulliti. E-makimonod olid umbes 30 cm kõrged ja kuni 9 m pikad ning neid vaadeldi seltskondlikult 30–80 cm kaupa lahti rullituna laua peal, samal ajal nähtu üle vesteldes.^[1][2]

E-makimonod sisaldasid harilikult ka teksti. Ilma tekstita pildirulle nimetati hiina terminile vastavalt gakanideks. Teksti ja illustratsiooni vahel ruumi loomiseks, aja möödumise ja stseeni vahetumise kujutamiseks kasutati, kohati stiliseeritud, udu ehk kasumit.

E-makimonod kujutasid tegevust sageli ülevalt alla vaadatuna fukinuki yatai stiilis, mis pakkus ülevaadet nii hoonete sisemusest kui ka ümbrusest.^[1][2] Inimesi kujutati hikime kagibana stiilis, silmadeks lihtsad kriipsud, nina joonistatud konksuna ja väikse ümmarguse suuga. Figuur hoiti lihtsana, käed ja jalad riiete alla peidetuna, ning keha oli reeglina kujutatud nurga all, mitte kunagi otsevaates.^[2][3]